Sisukord

[peida]

Omavalitsuse ajalugu Eestis

Enne 13. sajandit praeguse Eesti aladel asunud üksuste (maakonnad ja kihelkonnad) ja nende omavaheliste suhete ja staatuse täpsemaks iseloomustamiseks puuduvad andmed. Ristiusustamise järel rajati siia Lübecki (Tallinn, Narva, Rakvere) ja Hamburgi-Riia (Tartu, Haapsalu, Paide, Pärnu, Viljandi) linnaõigusel põhinevad linnad.

Maal teostasid omavalitsuslikku võimu rüütelkonnad. Talupoegade jaoks oli samal ajal omavalitsusüksuseks vakus. Vakusesse võis kuuluda kuni sadakond talu. Vakuse eesotsas seisis vardja. Aja jooksul see omavalitsuste liik aegamööda hääbus.

Mõistega „vald” tähistati esialgu mingit maarahva jaoks välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Hiljem hakkas „mõis” tähendama ühe mõisa võimuala. Iseseisvaks sai vald 1866. aasta vallaseadusega, mille alusel kadusid mõisavallad. Selle järgi osalesid valla täiskogul kinnisvara omavad või rendikohta pidavad vallakogukonna liikmed ning üks esindaja iga kümne maatamehe kohta. Tähtsamad jooksvad küsimused lahendas volikogu, mille valitud vallavanem pidi hea seisma volikogu otsuste täitmise eest.

Linnade senised omavalitsusorganid (raed ja foogtikohtud) likvideeriti lõplikult 1880. aastail ja asendati Vene seaduste järgsete kohtu- ja omavalitsusorganitega. Linnaomavalitsus tegeles peamiselt kohaliku majanduse ja heakorraga, kuid isegi neis valdkondades võis sekkuda kuberner.

Aegamööda tõusis eestlaste osa ka linnavalitsemises. XX sajandi algul saadi kõigepealt oma kontrolli alla Valga linnavalitsus (1902. aastal sai Valga linnapeaks Viljandimaa mees Johannes Märtson, kes oli selles ametis kuni 1917. aastani), seejärel Tallinna oma (1905).

Seisuslikud omavalitsused ja organisatsioonid kaotati Eestis 1920. aastal. Need olid kolm rüütelkonda (Eestimaal, Saaremaal ja Liivimaa Eesti osas), linnade gildid ja tsunftid ning talupoegade seisuslikud organisatsioonid.

1930. aastail, riigireformi ajal kohalike omavalitsuste tähtsus tõusis, nende kõrvale asutati ka kutsealased omavalitsused. 1939. aastal oli Eestis 11 maakonda, 33 linna, 1 linnaosa (Narva-Jõesuu) ja 248 valda.

Eesti omavalitsused aastal 2002

Omavalitsusüksusteks on vald ja linn (kokku jääb neid 2002. aasta kohalike valimiste järel alles 241). Esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Hääletamisõiguslikud on nii püsivalt kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad vähemalt 16aastased Eesti kodanikud kui ka Eestis seaduslikult viibivad välismaalased, kes on antud kohaliku omavalitsuse territooriumil elanud vähemalt 5 aastat. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.

Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Volikogud on vähemalt seitsmeliikmelised. Volikogu suuruse otsustab volikogu neljaks aastaks enne kohalikke valimisi, kuid volikogu liikmete minimaalne arv sõltub omavalitsuse elanike arvust ja on määratud seadusega.

Volikogu pädevusse kuuluvatest küsimustest on olulisimad:

valla või linna eelarve vastuvõtmine
kohalike maksude ja maksusoodustuste kehtestamine
valla või linna arengukava kinnitamine
laenude võtmine
volikogu esimehe ja aseesimehe valimine
vallavanema või linnapea valimine
osavalla või linnaosa moodustamine.

Volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid. Määrused sisaldavad üldkohustuslikke ettekirjutusi, otsuseid tehakse üksikküsimustes. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest on õigus teha ettepanekuid linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks. Volikogu istungid on üldjuhul avalikud. Volikogu valitud linnapea või vallavanem moodustab valitsuse ja esitab selle volikogule kinnitamiseks. Omavalitsuse täidesaatvaks organiks on valla- või linnavalitsus, mis:

valmistab ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi;
lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi;
esindab valda või linna kohtus.

Ka valla- või linnavalitsused annavad välja määrusi ja korraldusi. Valla- või linnavalitsuse tegevuse kontrollimiseks moodustab volikogu revisjonikomisjoni. Enamik volikogu otsuseid tehakse avalikul hääletusel, vaid isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletusel. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite. Valitsuse istungid on tavaliselt kinnised, kuid volikogu istungid avalikud. Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele.

Valla- ja linnavalitsuse olulisimad tuluallikad on:

osa üksikisiku tulumaksust
maamaks
riigi toetus
kohalikud maksud
laenud
laekumised teistelt omavalitsustelt
trahvid
teenused.

1994. aastal kehtestas riigikogu kohalike maksude seadusega 9 kohalikku maksu. Praeguseks on järele jäänud 7: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. Kõige rohkem on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu ning teede- ja tänavate sulgemise maksu.

Kohalike omavalitsuste olulisemateks kuluallikateks on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud) , sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.

Kohustused

Kohaliku omavalitsuse kohustused sätestavad Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 ja § 19, Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seadus (KOKS) ning Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) § 5, lõige 1.

Kohaliku omavalitsuse kohustused neist seadustest tulenevalt on:

Õiguste ja vabaduste tagamine on ... kohalike omavalitsuste kohustus
igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas
seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel
igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust
märgukirjale või selgitustaotlusele vastamiskohustus on adressaadil

Järeldatavad kohustused on:

hoolsus- ja kodanikukohustus (PS § 19)
seaduskuulekus (PS § 19)
seaduskuulekusest lähtuvalt seadusest arusaamiskohustus
arusaamiskohustusest lähtuv analüüsimiskohustus

Vaata ka

Välislingid

Kohaliku omavalitsuse korraldus on akadeemiline või rakenduslik avaliku halduse eriala, mis keskendub enim kohalikule omavalitsusele.

Eestis on kohaliku omavalitsuse korraldust õpetatud Sisekaitseakadeemias, nüüd tehakse seda Tartu Ülikooli Narva Kolledžis^[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Siirdu üles↑ Kohaliku omavalitsuse korraldus

Omavalitsus on Eestis põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla (vallavalitsus) või linna (linnavalitsus) – demokraatlikult moodustatud võimuorgan, kel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ja teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel.